Juminda poolsaare külastamine oli mul plaanis juba mõnda aega, kuid kõikjale koheselt ei jõua. Eelmisel päeval sadas Põhja-Eestis maha päris märkimisväärne lumekiht, mistõttu tuli see vaatemäng kuidagi pildile saada. Seekord jäi valikusse Juminda poolsaar.

Alustasin oma teekonda 9:30 ja tagasi olin 16:00 paiku, ehk siis oli matkapäeva pikkuseks 6,5 tundi.

Enne veel kui alustan reisikirjeldusega, lisan siia infot söögi-joogi kohta, mida oma reisidele kaasa võtan. See sõltub muidugi reisist ja aastaajast. Eelkõige muidugi jook. Suvel võtan kaasa vett ja limonaadi, talvel kuuma teed. Söögiks võtan tavaliselt kaasa mingi valmistoidu, mida poest saab. Teen selle mikrolaineahjus eelnevalt soojaks ja panen siis toidutermosesse. Kotis on mul alati paar müslibatooni, mida vahel näksida saab. Külmal ajal on muidugi see häda, et müslibatoonid lähevad kotis päris kivikõvaks, sest külmaga tahkub selles nii šokolaad kui ka kõik muu, mis seal sees on.

Sellel reisil oli mul niisiis kaasas kaks termost kuuma teega (üks fotokoti küljes, teine autos nö. varuks), müslibatoonid ja soojendatud valmistoit toidutermoses. Toidutermos jäi seekord autosse. Kõik sõltub muidugi sellest, milline on minu teekond ja milline on ilm. Pikema jalgsimatka puhul tuleb rohkem seljas kaasa võtta, vähem asju autosse jätta.

Aga nüüd tagasi minu talvise fotoretke juurde Juminda poolsaarele.



Sõit algas 09:30 ja esimeseks sihtkohaks oli Hara külas asuv vaatetorn, mis asub Majakivi-Pikanõmme matkarajal. Nagu talvel ikka ei tea kunagi, millised on teeolud ja kui lähedale ühele või teisele sihtkohale autoga saab. Aga seekord vedas. Maanteedega ei olnud probleeme, kuigi Juminda poolsaare tipus olid teed ikka väga jäised. Aga ka metsateed olid seekord läbitavad. Ju see on tingitud sellest, et inimesi liigub praegu Eestimaa looduses rohkem.

Kohale jõudes võtsin autost asjad ja läksin matkarajale. Vaatetornini polnud palju minna, ehk ainult 200 meetrit.

Enne kui vaatetorni ronisin, tegin mõned pildid maapinnalt.





Seejärel ronisin vaatetorni otsa. Mõnusalt kõrge vaatetorn. Olin seal päris üksi ja sain rahulikult oma pildid ära teha.



Vaatetornist alla tulemine oli mõnevõrra keeruline, kuna trepiastmed olid lumised, kohati jäised. Seepärast otsustasin turvalisuse huvides panna saabaste külge jäätallad. Nendega oli palju mugavam trepist alla tulla.

Juba vaatetornist oli näha, kuidas lumepilved lähemale tulevad, mistõttu tuli drooni lennutamisega kiirustada. Aga kui droon valmis sai, sadas juba ka lund. Aga lendu ma ära ei jätnud ja droon tegi oma töö ära.



Lumepilved on kohal.
Lumepilved on kohal.
Lumepilved on kohal.
Lumepilved on kohal.
Lumepilved on kohal.


Lumepilved on kohal.

Nüüd oli aeg rappa minna. Selleks tuli laskuda rabani mööda päris pikka treppi. Laukaid selles rabas näha polnud, kuid vaatepilt oli sellest hoolimata ilus. Lumesadu oli ka järele jäänud.





Nüüd hakkas sinnakanti ka rohkem inimesi tulema. Peamiselt tulid nad Majakivi suunast.

Kui rabas pildid tehtud, läksin mööda matkarada edasi, kuid Majakivini ma minna ei plaaninud. Olen seal ennegi käinud, kuid sel päeval oli veel käimist küllaga. Lisaks tuli arvestada teeoludega, mis lihtsalt ei võimaldanud nii kiiresti sihtkohta jõuda, kui tavaliselt.

Niisiis kõndisin veel veidi metsas, aeg-ajalt pilte tehes. Inimesi tuli aina juurde, kes kõik liikusid vaatetorni suunas.

Metsateel kõndisin umbes pool tundi, misjärel tuli asuda tagasiteele auto juurde.





Järgmiseks sihtkohaks oli Juminda poolsaare tipp (Koljuots). Nagu juba varem kirjutasin, oli tee sinna aeglane. Tee oli väga libe ja ka kurviline. Aga kohale ma jõudsin.

Parkisin auto poolsaare tipus olevasse parklasse ja läksin mere äärde. Esmalt tegin pildid Juminda miinulahingu mälestusmärgist.

Edasi liikusin Juminda tuletorni suunas, kuid mööda rannikut. Tuul polnud sel päeval kuigivõrd tugev, kuid mere lainetas sellest hoolimata, aeg-ajalt päris võimsalt.



Edasi liikusin tuletorni juurde. Tuletorni juures tahtsin pilte teha ainult drooniga.







Kui drooniga pildid tehtud liikusin mööda metsateed edasi, et jõuda ühe rannikulõiguni, mille olin enda jaoks valmis vaadanud eeltööd tehes ja kaarte uurides.

Juminda poolsaare otsas oli lund oluliselt vähem kui mujal sealkandis. Ju see tuulest tingitud oli.

Jõudsin väljavalitud kohta mere ääres. Tegin pilte nii maalt kui õhust.







Väljas hakkas pimedaks minema. Nüüd oli aeg autoni tagasi kõndida ja siis väike söögipaus teha. Kui kõht täis sai, siis asusin tagasiteele. Tee peal tegin pilte ka. Ühel teelõigul peatasin auto ja lasin veelkord drooni lendu. Tegin pilte otse alla, et auto ka pildile jääks.

Nüüd hakkas aeglane tagasitee. Korra tegin peatuse Kolga-Aablas, kus tegin paar pilti mere suunas.

Jätkasin sõitu. Mida lähemalt Tallinn-Narva maanteele, seda paremaks läksid teeolud. Enne veel kui suurele maanteele läksin, hüppasin läbi Kuusalu kiriku juurest. Tegin ka seal mõned pildid.





Ja nüüd ootas ees kodutee, mis kulges ladusalt ja üsna kiiresti. Imelikul kombel polnud Tallinnas ummikuid.