Olen sellel aastal käinud paljude rabades ning seekordne lugu on jätk nendele käikudele. Rabad on sellel aastal vist saanud inimeste lemmikpaigaks, sest ikka ja jälle on kuulda, et keegi on avastanud enda jaoks Eestimaa rabad.

Niisiis oli sihtkohaks Marimetsa raba. Häbi tunnistada, aga ma polnudki seal käinud. Igale poole mujale olen sattunud, kuid sinna veel mitte. Niisiis parandasin selle vea.

Valisin välja päeva, kus väljas oli veidi külmakraade ja lubati ka mõneks ajaks päikest. Ja ilmaennustus oli päris täpne. Päikest oli isegi tunni jagu enam, kui lubati. Peamiseks miinuseks oli tuul, mis oli päris päris tugev, mistõttu kartsin, et drooni lennutada ei saa. Aga õnneks natuke ikka sain. Sellest veidi hiljem.

Lähtekohaks oli Tallinn ja põrutasin otsejoones Marimetsa rappa. Suureks imestuseks sai Tallinn-Pärnu maanteel 110 km/h sõita. Seetõttu ka veidi ajavõitu. Kohal olin umbes tunniga. Kohale jõudes leidsin parklast eest 2 autot. Täitsa normaalne.

Võtsin fotokoti ja alustasin teekonda. Matka pikkuseks pidi kujunema umbes 9 km. Niisama jalutades läheks ehk 2-3 tundi, kuid kui pean pilte ka tegema, siis läheb aega oluliselt rohkem.



Varem olin lähtunud sellest, et vaatan kõigepealt, mida pildistada ja tagasiteel teen pildid, kuid nüüd on minu lähtekoht muutunud. Pildid tuleb teha ära kohe, kui midagi silma jääb. Mine tea, kes pärast ees on ja piltide tegemist segab. Niisiis liikusin vaikselt raba poole ja tegin pilte.



Teel rappa tuli mulle vastu kaks seltskonda inimesi, kes arvatavasti olid nende kahe autoga, mida parklas olin näinud. See tähendas seda, et rabas polnud kedagi. Ja nii oligi.

Raba laudtee peal kõndides muutus tee kohati päris libedaks, kuna laudtee peal oli õhuke jääkiht ning lisaks oli laudtee ka paiguti veidi viltu. See tähendas, et tuleb kasutusele võtta jääkassid. Paningi need saabaste külge. Seekord tõsiküll mitte päris suurte naeltega, vaid väikestega.

Rabas oli päri kõva tuul, mis tegi pildistamise kohati päris keeruliseks.

Vahepeal oli ilm päikesepaisteliseks muutunud, mis tõi rabavärve paremini esile.







Jõudsin vaatetornini, ehk põhimõtteliselt matkaraja lõpp-punkti. Käisin korra vaatetorni tipus ja siis võtsin julguse kokku, et drooni lennutada. Seekord oli päris suur hirm, sest kõva tuule tõttu võib tuul drooni lihtsalt endaga kaasa viia. Maksimum kõrguseni lennutamine jäi sellel päeval kohe päevakorrast välja.



Tuli lihtsalt proovida, kuidas droon käitub. Seetõttu seadsin kõik valmis. Lasin drooni lendu ja vaatepilt oli päris imelik. Droon värises tuule käes nagu haavaleht. Maksimum kõrguseks jäi droonil sellel päeval umbes 30 meetrit. Lennutasin kõigepealt drooni vastutuult, et probleemide korral saaks selle tagasi minuni tuua pärituult. Tegin kiired pildid ja mitte väga kaugel minust. Kui muidu olen looduses drooni lennutanud ka kilomeetri kaugusele, siis seekord piirdusin umbes 100-150 meetriga.









Kõik läks drooniga hästi. Sain oma vajalikud pildid kätte.

Nüüd jõin veidi sooja jooki, mille olin termosega kaasa võtnud ning oli aeg hakata tagasi minema. Nüüd aga hakkas rappa inimesi tulema. Neid tuli ja tuli. Üksteisest möödasaamiseks tuli laudteel veidi kõrvale astuda, et mööda mahuks. Tuli tõeliste matkajate moodi inimesi, lapsi ja vanemaid inimesi, ka mõned eakamad inimesed olid loodust vaatlema tulnud. Põhimõtteliselt tuli inimesi rappa kogu minu tagasitee ajal. Arvuks ehk 50 inimest, võib-olla rohkemgi.

Kui olin laudteed mööda kõndides jõudnud juba päris raba serva mõtlesin veelkord drooni lennutada, sest seal olid maastikul vahvad mustrid. Kuid see lend jäi ära. Lihtsalt ei julgenud, kuna tuul oli liialt tugevaks muutunud.

Ka tagasiteel tegin erinevaid pilte, peamiselt metsateel.





Kui jõudsin tagasi parklasse, oli jäänud umbes tund pimedaks minekuni. Päike oli kadunud selleks ajaks juba pilvede taha. Aga inimesi tuli ikka juurde ja nad suundusid raba suunas. Autosid parklas oli ehk 40 kandis, ehk parkla oli puupüsti täis.

Minu käik Marimetsa rabas oli nüüd möödas. Tegin veel autos väikese söögipausi. Kokku oli kulunud matkamisele umbes 4 tundi.

Oli veel plaan korra läbi sõita Koluverest. Lootsin, et saan seal veel ühe droonisõidu teha, kuid ka seal oli tuul selleks liialt tugev, mistõttu oli kätte jõudnud kodutee aeg.



Ristil on maantee ääres üks lahe kõrgepingeliini “post” paigaldatud. Seda ei saanud ka ometi pildistamata jätta.

Oli huvitav käik, kuid tagantjärgi öeldes Marimetsa raba mulle nii erilist muljet ei jätnud. Ehk seetõttu, et seal on lahtist vett vähem, kui mujal. Ilus raba, kuid mitte minu lemmik.