Olen viimasel ajal palju rabades käinud ning ka sellistes rabades, kus ma varem käinud polnud. Mõtlesin, et jätkan avastusretkede seeriat. Valikus oli Valgejärve maastikukaitseala. Tegelikult sellel maastikukaitsealal on raba osa suhteliselt vähe, aga olemas ta siiski on.

Valgejärv on Eestis ainulaadne järv. Järve põhja katab järvelubja kiht, mis muudab järve põhja valgeks.

Vaatasin pikalt ette ilmateateid, et leida sobiv ilm. Päikesega on praegu lood nagu nad on, ehk teisisõnu on päikesepaistet üsna vähe. Niisiis oli vaja leida eelkõige kuiv ilm. Ilm oli Tallinnas (reisi alguspunkt) täpselt selline nagu lubati, ehk pilves ja sademeteta. Niisiis võtsin oma foto- ja matkavarustuse ja asusin teele.

Poolel teel hakkas aga auto esiklaasile tekkima vihmapiiskasid. Tegemist polnud küll suure sajuga, kuid pigem uduvihmaga. Mida lähemale ma jõudsin, seda tihedamaks see sadu läks. Aga tagasi ma ka ei pööranud.

Kohale jõudsin umbes tunniga. Kohapeal oli tihe udu ja sadas uduvihma. Võtsin seljakoti ja asusin teele. Ees ootas umbes 7-10 kilomeetrine jalutuskäik (sõltuvalt sellest, kui palju sikk-sakke ma tee peal teen). Olin otsustanud, et teen kõigepealt ringi ümber järve ja siis tulen tagasi mööda laudteed, mis on rappa ja järvede vahele rajatud.

Esimene koht, kuhu välja jõudsin, oli hundiaed. Tegemist on hundipüünisega, mis on matkaraja äärde rajatud, et kunagisi hundipüüdmismeetodeid tutvustada.

Aeg-ajalt kaldusin teelt ka meelega kõrvale, et leida midagi huvitavat pildistada. Selliseid kohti ka leidsin, mis tundusid huvitavad, kuid probleemiks oli ikka jälle see, et pildistamiseks olid need kohad liialt võssa kasvanud. Aga midagi ma sealt ikka pildile sain.

Tee äärde jäi ka sealne allikas. Vaatamiseks oli päris vahva. Aga pilte ma sellest allikast ei teinud.

Pärast pikka jalutuskäiku jõudsin välja Rukkimägedeni. Sealne mets oli mõnus. Tee metsa keskel viis kord mäest üles, siis mäest alla jne.

Mööda metsateed jalutades olin kogemata möödunud sellest teeotsast, mis viis järve äärde. Aga avastasin ühe noore männiku, kus mingil põhjusel olid osad väikesed männid pikali. Võib-olla olid need meelega maha saetud, et puud liialt tihedalt ei kasvaks.

Jalutasin sellest noorest männikust mööda ning jõudsin ühele lagendikule, kus avanes päris vahva vaatepilt. Tahtsin sellest kohast pilti teha, kuid see ei õnnestunud kohe kuidagi. Esiteks hakkas väga tihedat vihma sadama ja teiseks oli vaja minna ühe künka otsa, et parem vaade avaneks. Kui ma sinna künka otsa olin jõudnud, siis sealt head vaadet polnudki. Niisiis väike pettumus.

Vihma hakkas aina rohkem ja rohkem sadama. Läksin tagasi mööda tuldud teed ja otsisin üles teeotsa, mis Valgejärve äärde viib. Üsna pea algaski laudtee.

Rabas ja mööda järve kallast kõndides tegin mõned pildid. Sadu oli väga tihe. Tõmbasin kaamerale kilemütsi pähe, et vesi pahandust ei teeks. Kuna oli ka võrdlemisi tugev tuul, siis objektiivi klaas oli hetkega märg. Niisiis oli mässamist päris palju, et pildid ära teha. Vihmasadu on näha ka järgmiselt pildilt.

Olin lootnud teha pilte ka drooniga, kuid sellise ilmaga ei soovinud drooni küll välja võtta. Aga kui olin jõudnud laudtee lõppu, jäi vihm korraks järgi. Siis avaneski võimalus droon ka korraks lendu lasta. Tuul oli ikka veel päris kõva, mistõttu tuli olla ettevaatlik, et tuul mu drooni kaasa ei viiks.

Sain drooni lennutada umbes 5-6 minutit, kui jälle sadama hakkas. Tõin drooni kähku alla ja pakkisin asjad. Nüüd oligi jäänud veel tee autoni.

Auto oli mul pargitud Järveotsa järve juures parklas. Vaatasin korra ka Järveotsa järve üle, kuid pilte ei teinud. Kui sademeid poleks olnud, oleksin ehk drooni lennutanud, kuid seekord jäi see ära.

Väljas hakkas juba hämaraks minema. Enne teeleasumist autos veel väike lõuna.

Enne kojuminekut oli plaan veel läbi hüpata Keilast, et vaadata, kuidas sealne jõulukuusk välja näeb.

Keilasse jõudes sadas juba päris korralikku vihma, kuid mõned pildid sealsetest jõulukaunistustest pildile ikka sain.

Ja nüüd oligi kodutee. Matka pikkus oli ajaliselt umbes 7 tundi, maha jalutasin 9-10 kilomeetrit.

Juba on tavaks saanud, et mul on igal reisil kaasas mingi uus matkavarustus. Seekord oli selleks uus termos. Eelmine termos oli mul küll päris uus, kuid sellel kippus korgi vahelt vedelikku lekkima. Uueks termoseks on Thermos Stainless King. Vähemalt esimese reisi toimis hästi. Ei mingeid lekkeid ja joogi hoidis ka soojana.

---

• Telli foto väljatrükitult: https://blog.varafoto.com/tellimine/
• Instagram: https://www.instagram.com/andres_piht_photography/
• Teavituste saamiseks telli uudiskiri

---