Rabad on mulle alati meeldinud, olenemata sellest, et kas lähen sinna pildistama või niisama jalutama. Rabades on midagi nii erilist, vähemalt minu jaoks.

Otsustasin minna Loosalu rappa. Loosalu raba asub Raplamaal, üsna Järvamaa külje all. Selles rabas ma polnud varem käinud, mistõttu oli mul avastamist küllaga.

Alustasin sõitu Tallinnast ja umbes tunniga olin kohal. Kõrvalmaanteed oli sel päeval väga libedad, nagu liuväljal oleks sõitnud. Aga ei hullu midagi. Lähenesin sihtkohale mööda Tallinn-Rapla maanteed (ka Tartu maanteed mööda saaks minna, kuid see teeks sisse väikese ringi, kuid suure tõenäosusega oleks ajaliselt kiirem).

Tee peal, Vana-Kaiu lähedal kohtasin tee ääres metskitsi. Kuna fotokas oli mul sellel hetkel auto pagasiruumis, siis pidin kõigepealt sellele järgi minema. Õnneks olid kitsed kannatlikud ja ära ei jooksnud. Tegin kiiresti mõned klõpsud.

Kohale jõudes parkisin auto, võtsin kaasa fotokoti ja lisavarustust ka (näiteks kassid). Tegelikult neid viimaseid vaja ei läinudki, kuigi kartsin alguses, et laudtee võib olla jäine. Aga jääd laudtee peal polnud, lund aga natuke küll. Libe selle tee peal kõndida polnud.

Loosalu raba tekitas koheselt erilise tunde. Tundus kuidagi võimas ja uhke. Asub ju selles rabas ka Eesti suurim rabajärv (vähemalt mõningatel andmetel).

Ilm oli pilves, päikest näha polnud. Rabas oli aga päris tihe udu, mis andis piltidele palju juurde.

Kõigepealt jalutasin Loosalu järveni, mööda üsna sirget laudteed. Sinna oli tehtud väike platvorm, kus tegin esimese peatuse. Lugesin läbi infotahvli ja sain teada, et järves elavad Eestis ainulaadsed mustad ahvenad. Igatahes päris huvitav info. Koju jõudes vaatasin netist, kas nendest on pilte ka tehtud. Ja oligi. Kes tahab otsib Googlest ise, näiteks otsisõnadega “Loosalu järv ahven”.

Koht, kus oma esimese peatuse tegin, oli rabavesi järve voolanud ja ära jäätunud. Nägi päris huvitav välja. Vaatasin selles peatuskohas niisama ringi, tegin fotosid maalt ja õhust drooniga. Ka oli seal väike kuuma joogi joomine, et keha soe püsiks, sest niiskust oli seal ikka päris palju. Ka vahetasin igas pikemas peatuskohas kindasse pistetud kätesoojendajaid.

Pakkisin asjad ja liikusin edasi mööda laudteed, mis on ehitatud ümber järve. Tegin aeg-ajalt pilte ka, kui midagi erilist silma jäi.

Siis jõudsin järgmisele platvormile, mille juures tegin pikema peatuse. Ka seal tegin pilte fotokaga ja drooniga. Eriti huvitavateks osutusid erinevad mustrid, mis olid järve jääle joonistunud. Neid oli päris vahva ka drooniga otse ülevalt alla pildistada.

Platvormile oli paigaldatud ka redel, mille abil ujujad nähtavasti veest välja võivad ronida.

Kui pildid sellest kohast tehtud, tegin väikese lõunapausi. Olin kaasa võtnud sooja toidu ja sooja tee. Ühepäevastel reisidel kasutan termoseid, joogi jaoks oma, toidu jaoks spetsiaalne toidutermos.

Nüüd liikusin jälle edasi. Plaanisin minna veidi veel mööda laudteed edasi. Matkarada läheb sealt edasi veel pikalt, kuid arvestades päeva pikkust talvisel ajal, igale poole lihtsalt ei jõua. Kõndisin siis veel umbes 500 meetrit peatuskohast edasi ja siis otsustasin, et nüüd on aeg hakata tagasi liikuma. Sellel hetkel oli päikeseloojanguni jäänud veel umbes 40 minutit.

Kõndisin tagasi mööda sama rada, kust olin tulnud. Enne rabast lahkumist veel üks peatus platvormil, kus ka esimesel korral olin peatunud. Tegin mõned fotod veel. Ka sooja joogi aeg oli jälle kätte jõudnud.

Nüüd oli aeg liikuda auto juurde. Ka sinna oli päris pikk tee. Autoni jõudes oli juba päris pime, kuid pealambi kasutamiseks veel vajadus puudus. Autos veelkord soe jook ja siis asusin koduteele. Tee oli endiselt väga libe. Kokku kestis selle päeva reis umbes 7 tundi.

---

• Telli foto väljatrükitult: https://blog.varafoto.com/tellimine/
• Instagram: https://www.instagram.com/andres_piht_photography/
• Teavituste saamiseks telli uudiskiri

---