Pakri poolsaar ja Pakri juga

Lisatud:



Minu plaanide hulgas oli esikolmikus Pakri poolsaar ning eelkõige Pakri juga. Ma polnudki seda juga päris kesktalvel pildistamas käinud, mistõttu tuli nüüd see plaan teoks teha.

Niisiis oli selle matka sihiks ainult Pakri poolsaar. Kavatsesin seal veidi pikemalt ringi käia, mistõttu mingeid muid sihtkohti ma endale eesmärgiks ei seadnud. Samas tuleb tee peal ette ka üllatusi, millest räägin veidike hiljem.

Valisin välja sobivaima päeva. Tingimusi oli eelkõige 2: nõrk tuul ja sademeteta ilm. Loomulikult oleks tore ka päikesepaiste ja sellega kaasnev loojang, kuid kõike seda korraga on sellel talvel raske leida.

Alustasin oma reisi Tallinnast ja liikusin Paldiskisse läbi Keila, ehk teisisõnu mööda Paldiski maanteed. Väljusin kodust umbes kella 10 paiku ning kohale jõudsin umbes 11:30. Põhjus, miks nii kaua aega läks, peitus selles, et tee peal, veidi pärast Hüürut oli tee peal väga tihe udu. See oli päris eriline vaatepilt ja tahtsin selle pildile saada. Probleemiks kujunes autole koha leidmine. Piirkond, kus udu tekkis polnud suur, mistõttu tuli leida parkimisvõimalus seal lähedal. See pole aga kerge ülesanne, eriti veel sellise liiklustihedusega maanteel. Ei saa ju lihtsalt aeglaselt veereda ja sobivat võimalust otsida. Õnneks leidsin sobiva koha pärast kaartidega tutvumist.

Sõitsin sellele lumisele teele leidsin võimaluse, et parkida auto nii, et see lumme kinni ei jääks. Ja siis tegin oma pildid ära. Sellel ajal piilus ka päike pilvede tagant, mistõttu said pildid päris head.







Edasi viis tee otse Pakri poolsaare otsa, sinna kus asub RMK trepp, mis pangalt alla viib. Sinna parkisingi auto ja käisin seal veidi ringi. Trepist ma seekord alla ei läinud, kuna ei tahtnud ronida. Teadsin juba ette, et ronimist saab mul olema sel päeval rohkem kui küllaga.









Kui pildid selles kohas tehtud, sõitsin autoga veidi maad edasi poolsaare tippu, nii kaugele, kui autoga sõita saab. Ja siis sai alguse minu pikem jalutuskäik.

Natuke maad läksin auto parkimiskohast eemale ja lennutasin pangaserva kohal drooni. Selles samas kohas tegin ka sügisel pilte.







Matk jätkus Pakri joa suunas. Ega sinna eriti palju maad polegi, mistõttu olin üsna varsti kohal. Kuna ma ei teadnud, kas ma saan ja viitsin mööda mereäärt selle joani hiljem kõndida, otsustasin teha joast pildid drooniga. See aga pole seal sugugi kerge ülesanne, mistõttu oli ärevus sees. Ei taha ma ju kallist aparaati puruks sõidutada. Õnneks leidsin pangaserval piisavalt hea koha, kus droon kogu aeg nähtav oleks. Probleemiks on seal drooniga lennutamisel tuul ja puud. Pidin olema väga ettevaatlik, et puudesse mitte sõita. Õnneks sujus kõik kenasti ja pildid sain tehtud. Ainult ühel korral tekkis veidi ärevam olukord, kus droon sattus puuokstele liialt lähedale.



Nüüd liikusin mööda pangaserva edasi. Üks teeharu hakkas veidi pangaservast allapoole liikuma ning läksin mööda seda. Lootus oli, et ehk õnnestub mingis kohas alla mere äärde laskuda. Lõpuks sellise koha ka leidsin. Ronisin alla mere äärde. Raske on täpselt hinnata, kuid arvan, et olin joast 300-400 meetrit eemal. See maa tuli nüüd mööda mere randa tagasi kõndida. Kerge see ülesanne polnud, sest rand on seal kivine ja kivid libedad. Õnneks polnud merevee tase eriti kõrge. Kasutasin kividel turnimiseks jäätaldasid, et libedusega toime tulla. Ehkki öeldakse, et jäätallad kuluvad kividel kõndides kiiresti ära, polnud mul sellest lugu. Need ei maksa nii palju. Kukkumisega ka riskide ei tahtnud.



Kella ma ei vaadanud, aga see mereäärne kõnnak kestis umbes 30-45 minutit. Siis olin jõudnud Pakri joa juurde, seekord siis panga all. Ega ma pikalt oodanudki. Asusin kohe pilte tegema. See vaatepilt oli ikka päris kena. See juga pole küll eriti veerohke, kuid oma jäise vaatepildiga suutis mälusse jätta meeldiva mälestuse.







Kui pildid tehtud, tegin enne tagasiteed väikese pausi, sõin kaasavõetud müslit ja jõin sooja teed. Kui see tehtud, asusin tuldud teed tagasi liikuma. Päris üksi ma seekord polnud. Minu seltsilisteks olid paar luigenoorukit. Mina mere ääres kividel kõndimas, nemad merevees mulle järgi või minu kõrval ujumas. Ju nad lootsid midagi süüa minult välja lunida.

Minu saatja.
Minu saatja.

Tagasitee läks veidi kiiremini, sest tee oli juba paremini tuttav. Vahepeal lasin ka drooni lendu, et sealset vaadet jäädvustada.





Jõudsin kohta, kust oli panga alla roninud. Nüüd tuli mäest jälle üles ronida. Sellega mingeid probleeme ei tekkinud, libedust polnud.

Nüüd asusin liikuma tuulipargi suunas. Sinna oli päris omajagu kõndimist. Pigem oli probleemiks just lume sees kõndimine. See on aeganõudev ja väsitav. Suvel liiguks selle vahemaa kindlasti kordades kiiremini.

Enne veel kui tuulepargi juurde läksin, tegin pildi ka kaugusest paistvast gaasiterminalist.



Tuulepargi juures oli peamine eesmärk drooni lennutada. Tegin seal päris mitu lendu. Päike oli sellel hetkel juba loojumas.





Viimaseks sihtkohaks oli tulejuhtimistorn. Seal tegin ka mõned pildid.

Oli juba päris pimedaks läinud. Auto juurde jõudes tegin väikese lõuna või siis pigem juba õhtusöögi. Ja siis asusin tagasiteele.

Selle päeva reis kestis umbes 8 tundi. Oli tore ja huvitav. Mälestused on meeldivad ja pilte sain ka palju.





Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 × 1 =